Курсовая: Lahingulaev Bismarck

Курсовая: Lahingulaev Bismarck

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatöö

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pärnu 1999

Saksamaast

Vastavalt Versilles’ lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1

maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa

laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12

hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik

ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa

allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade

juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues

sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid,

mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1

maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski

kaheksa – kaks üle lubatud arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks

soomuslaeva – ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati

suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja

aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse

rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks

saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik

kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”,

”Köningsberg” ja ”Köln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud

olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele

auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid

selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel

1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema

kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev

10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili

(18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles’

lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate

veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate

seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat – ”Leipzig” ja

”Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja

põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem

õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis

koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest

diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis

üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi

tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega

laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes

soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (

Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja

naljatermini – pocket battleship – taskulahingulaev. See nimetus

läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles’

lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni

10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult

teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva – ”Deutschlandi” ja ”Admiral

Scheeri” täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval

”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933,

”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Jõuseadmeiks olid

taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid ”Admiral Scheeril”

ja ”Admiral Graf Speel” täiendava tankimiseta läbi sõita kuni

19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See

on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste –

auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade

läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika

üheks põhiliseks survesuunaks Versailles’ lepingu sõjaliste

kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis

Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa

laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et

Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35%

Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz

oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba

enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama

ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva

pärast mereväekokkuleppe sõlmimist – 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise

veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust

1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa

381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks

saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles

vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid

lubatuist veidi kopsakamaiks – ”Bismarcki” täisveeväljasurveks sai

ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise

veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie

risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks ”Admiral

Hipper”, ”Blücher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Lützow”.

Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt,

kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema –

täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles

pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja – ”Admiral

Hipper”. ”Blücher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen”

1. augustil 1940. ”Lützow” müüdi 1940. aastal suures

sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu

”Petropavlovski”, aastail 1944 – 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli

Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja

nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria

viiendast laevast – ”Seydlitzist” üritasid sakslased sõja jooksul

ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist

30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning

9 suurt ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,

sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul

63-aastane suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu

sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33

lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514

hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende

ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli

suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 1920–1921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti

lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel

konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja

lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle

määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail

1922 –1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat.

Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev

uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks

lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai

abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat –

”Renown” ja ”Repulse”.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe

lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati

nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti

merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud

lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu

ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi,

kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai

vaid üks - ”Hood”, millele pandi esialgse projektiga võrreldes

peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle

antud ”Hood” oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise

pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said

valmis 1927. Need – ”Nelson” ja ”Rodney” – olid Briti laevastikus ainukesed

lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste – 406-mm suurtükkidega.

Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes

vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade

puuduseks oli nõrk jõuseade – vaid 45000-hobujõulise

võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme.

Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid

arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa

lahingulaevu ei saagi olema.

1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille

nimedeks pärast valmistamist said ”King Georg V”, ”Prince of Wales”, ”Duke

of York”, ”Anson” ja ”Howe”. Millegipärast relvastati need muidu korralike

kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega, väiksematega

kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said

valmis juba sõja ajal, aastail 1940 – 1942.

Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse – ”Ark

Royal”, ”Argus”, ”Courageous”, ”Eagle”, ”Furious”, ”Glorious” ja ”Hermes”.

Neist ainult üks – ”Ark Royal” – oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,

ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud ”Hermes”, mis oli

ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti

laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja

aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli ehitamisel veel neli

lennikikandjat – ”Illustrious”, ”Formidable”, ”Victorious” ja ”Indomitable”.

Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.

Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv –

114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati

abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis

osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail ehitatud

kergeristlejat.

II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild

raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I

maailmasõda ehitatud laeva – ”Frobisher” ja ”Hawkins” – olid relvastatud

vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid

igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti

laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid,

mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat – ”Exeter”

ja ”York” – olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist

”Country”-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide

”Country”-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna

tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme

Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: ”Kent”, ”Norfolk”, ”Suffolk” ,

”Berwick” jne.

Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist

25 olid vanamoelised, aastail 1917 – 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud

üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või

152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate

152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma

alates 1933. Aastast.

Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid

üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv

Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad ”Gneisenau”

merekapten Faini juhatusel ja ”Scharnhorst” merekapten Hoffmani komando all.

Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter

Lüljens. Algas operatsioon ”Berlin” – ”Gneisenau” ja ”Scharnhorsti”

kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate

laevade hävitamiseks.

Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut

põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult edelase,

et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese

jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti

valveristlejale ”Naiad” ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm

suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus – sakslased

tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti

valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei

ole. ”Naiadilt” aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma

laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa

lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna ”Naiad” kaotas märgatud laevad

silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.

”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit

tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid

põhjakursile.

Greenwich’i merediaani lähedal sõideti üle põhja

polaarjoone ja Jan Mayeni saart läände jättes liiguti

Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74 põhjalaiusel.

Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga

piki Grönimaa rannikut edelase.

5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust

pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem Kanada –

Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu tõeline saak –

Halifaxist väljunud konvoi HX 106. ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” lahknesid,

et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast. Kuid siis

järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne

lahingulaev ”Remilles”. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku

juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta

mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.

Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi

loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde,

võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel sõtis ta

lõunase ja pöördus uuesti Kanada – Inglisma laevateele. 22.

veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis

liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad

põhja.

Pärast seda likusid ”Gneisenau” ja ”Scharnhorst” edasi lõunasse,

võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord

kütust ja pöördusid nüüd Aafrika, täpsemalt

Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks

kaasas Briti lahingulaev ”Malaya”.

Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil

kohati üksikut Kreeka kaubalaeva “Marathon” ja lähemal asuv

“Scharnhorst” laskis selle põhja.

Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige

tihedam liiklusega Euroopa – Ameerika laevateele. Ja seal satugi

tõsiselt suurele saagile – 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16

laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd

üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid.

Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva “Rodney”, kuid selle

16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. “Rodney”

23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi

31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.

17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta

tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti.

Kahekuulise reidi tulemused oli “Gneisenau” ja “Scharnhorst” uputanud 22 laeva

kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada

Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse

tõsiseid häireid.

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.

Samal ajal kui “Gneisenau” ja “Scharnhorst” mööda Atlandit tiirutasid,

täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli “Bismackiga” sama

tüüpi “Tirpitz”, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli

nüüd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku

juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei

pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate

suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt valminud “Tirpitz”

otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta ja merele minna

“Bismarcki”, “Gneisenau”, “Scharnhorsti” ja ristleja “Prinz Eugeniga”.

Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust “Rheinübung” –

“Õppus Reinil”. “Bismarck” ja “Prinz Eugen” pidid merele minema

Gotenhafenist “Gneisenau” ja “Scharnhorst” Brestist. Kokku pidi saadama alles

Atlandil.

Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile,

seega saanuksid “Gneisenau” ja “Scharnhorsti” mehed vahepeal poolteist kuud

kindlat maad all tunda.

Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka

seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis

seisvatele Saksa lahingulaevadele ja “Gneisenau” sai lennukitorpeedo tabamuse

paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses

kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas

põhjalikku, kuudepikkust remonti.

23. aprillil aga sõitis ristleja “Prinz Eugen” omakorda

tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse,

mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4.

mai, “Rheinübungi” alguspäev möödas.

Saksa mereväe staabis Seekriegsleitung’is tuli operatsioon

“Rheinübung” uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool

nimetatud “Gneisenau” ja “Prinz Eugeni” vigastusele osutus

lahinguvõimetuks ka “Scharnhorst”. Tal oli mingi häda turbiinides,

mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud

tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev “Bismarck”, mis seisis

Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse

tulnud “Prinz Eugen”. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu

planeeritust, jäidki nüüd “Rheinübungi”

löögijõuks. Peale “Bismarcki” ja “Prinz Eugeni” pidid merele

minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada

sõjalaevu avaookeanil.

12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu

inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler,

laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid

ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli

laevastiku asjades võhik, kuid talle meeldisid suured sõjalaevad.

Ka “Bismarcki” ja “Prinz Eugeniga” jäi ta rahule ning andis loa neil

merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks

oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu

lasknud heisata muidugi “Bismarckil”. Vahetult oli aga “Bismarcki”

komandöriks merekapten Lindemann, “Prinz Eugenil” merekapten Brinkmann”.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade,

kus neid märgati Rootsi ristlejalt “Gotland”. Peagiläks sellest

Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud

telegramm. Nüüd lasksid britlased oma masinavärgikäima, et

Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral

Lütjens oma laevadega sisse Bergeni lähedal olevasse Korsfjordenist

ja samal päeval lendas sealt üle Briti luurelennuk ning pildistas

tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid Saksa laevad sama

päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle

Norra mere loodesse.

Home Fleet’i uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva

lahingulaev “King George V”-ga Scapa Flow’s. Talle laekunud ettekannetest

selgus, et Saksa kaugluurelennukid “Focke-Wulf 200” on viimastel päevadel

ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel oleva Taani

väina kui ka Scapa Flow’ mereväebaasi vastu. Teade “Bismarcki” ja

“Prinz Eugeni” mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli

ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flow’d aga

jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada

võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et

Saksa – Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei olnud ka

Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel.

Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga

sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel

Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt.

Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja

sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral

Tovey valmistuma “Bismarcki” ja “Printz Eugeni” kinnipüüdmiseks. Juba

keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flow’st

Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele

lahingulaev “Prince of Wales”, lahinguristleja “Hood” ja kuus hävitajat.

22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral Tovey peajõud

– lahingulaev “King George V”, lennukandja “Victorious”, neli ristlejat ja

seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey laevadele veel

lahinguristleja “Repulse”.

23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses

meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja

Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja

sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva

jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat – “Suffolk” ja “Norfolk”. Kell

19.22 märgatigi “Suffolkilt” piki jääpiri kagusse rühkivaid

Saksa laevu. Sakslased “Suffolki” ei märganud, kuna see varjus

kibekähku udusse. Loomulikult anti “Suffolkilt” edasi raadioteade oma

avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna

ka “Suffolkilt” tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja

sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani

väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et

üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.

Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja – “Norfolk”.

Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja “Bismarckilt” avati tuli. Need

olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. “Norfolk” varjas end

suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.

Loomulikult andis ka “Norfolk” oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku

jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega

1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.

Nüüd sai Home Fleet’i juhataja hakata juba konkreetselt plaani

koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas

raskeristlejaid “Norfolk” ja “Suffolk”, jätkata Saksa laevade

jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland

aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata.

Esialgne arvestus näitas, et “Hood” ja “Prince of Wales” võiksid

“Bismarckile” ja “Prinz Eugenile” suurtükitule distantsile saada 24. Mail

kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii “Hoodi” ja “Prince

of Walesiga” tulistama “Bismarcki”, jättes “Prinz Eugeni” Wake-Walkeri

rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes

kahekordne suurtükitule ülekaal.

Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja

juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid

Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite

ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et

tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral

Holland aga arvas, et Saksa laevad on pöördunud inglastest

lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma laevad seniselt

loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud)

põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval,

24. Mail.

Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral

Holland kell 2.00 “Hoodi” ja “Prince of Walesiga” järsult edelasse, Saksa

laevade eelnevat märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel

käskis admiral Holland aga jätkata sõitu põhjakursil,

sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.

Kell 2.47 sai ristleja “Suffolk” saksa laevad uuesti oma radari ekraanile.

Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt

jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma

laevade kiiruse 28 sõlmele – Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast

ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,

inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et

sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit

hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel

mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud

kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste

lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada

kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid

vööritornidest. Ristlejad “Norfolk” ja “Suffolk” olid

jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust

osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli

sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes

sõitis “Prinz Eugen””Bismarckist” eespool ja seetõttu peeti

admiral Hollandi lipulaeval “Hoodil” eespool sõitvat laeva

“Bismarckiks”. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva

pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne

esimest kogupauku. “Prince of Walesil” taibati kohe, et “Bismarck” on tagumine

vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele

“Bismarckile”. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus “Prince of Walesil”

üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel

lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste

lipulaeva “Hoodi”. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi

“Hood” tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju

õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et

suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks

vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt

distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad

tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi.

Pöörde ajal sai “Hood” uue tabamuse, seekord tõenäoliselt

ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole

tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus “Hood”

veepinnalt ja “Hoodi” kiiluvees sõitnud “Prince of Walesil” tuli kurssi

muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule “Prince of Walesile” ja

see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk

lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma

või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva

komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke

tõttu liikumisvõimetuks “Prince of Walesi” neljatoruline

vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach

paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal “Norfolk” asuv

kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti

sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli

kadunud merepõhja koos “Hoodiga” nii nagu ka viimase umbes

1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid

arve). “Hoodilt” päästeti vaid kolm meest – madrus Tilburn, signalist

Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka “Hoodi” komandör

kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti

koondama kõiki käepärast olevaid jõude “Bismarcki”

hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu “Bismarcki” mitte

radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna

“Bismarcki” edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri

sõjalaevu. Lahingulaev “Ramilles”, mis saatis konvoid Halifaxi, sai

käsu oma konvoid maha jätta ja tulla “Bismarcki” jahtima, lahingulaev

“Revenge” sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari

sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja

“Renown”, lennukandja “Ark Royal” ja kergeristleja “Sheffield”. Lahingulaev

“Rodney”, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu

võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja

hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist “Bismarckile”

võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2

lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.

“Bismarck” oli lahingus saanud 2–3 tabamust 356-mm mürskudega, neist

ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti

lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava

õlijälje. Ühtlasi vähenes ka “Bismarcki” võimalik

sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et

avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse

kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazaire’i sadamasse. Sama päeva

õhtul kell kuus sõitsid “Bismarck” ja “Prinz Eugen” lahku. Seda

selleks, et “Bismarcki” reetlik õlijälg jälitajaid

vähemalt “Prinz Eugeni” kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult

jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks “PrinzEugeni”

kadumist, pööras admiral Lütjens “Bismarcki” jälitajale

vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll

aga saavutas Lütjens oma eesmärgi – “Prinz Eugen” kaduski

märkamatult silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale

“Victorious” sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa

laevadest ja rünnata “Bismarcki” torpeedolennukitega. See laevadegrupp

kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui “Bismarckini” oli

jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele

läks üheksa torpeedolennukit “Swodfish” ja kuus lennukit “Fulmar”.

Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena.

Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi “Bismarck” ja

pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis,

tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases

öös lendavad “Swordfishid” leidsid “Victoriousi” raadiomajaka

järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks

“Fulmarit”.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli “Bismarckil” veel üks lühike tulevahetus

Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad

kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle “Bismarcki” oma

radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid

“Bismarcki” meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas,

et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja

pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku

möödus “Bismarck” admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100

miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist

Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud

“Bbismarckilt” saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja

peilinud ta asukoha. See näitavat, et “Bismarck” on ilmselt asunud suure

kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi

vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa

ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid

oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale – kohalesaadetud lennukid

ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas “Bismarckist”

jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis “Bismarck”

ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi “helgeid päid”

kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et

küllap on “Bismarck” teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus “Gneisenau” ja

“Scharnhorst” teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said

ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni – otsida “Bismarcki” Bresti

sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home Fleet’i

juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta

“Bismarckist” 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral

Tovey ise sellest.

“Bismarcki” avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.

“Bismarcki” leidis luurevesilennuk “Catalina”. Saksa lahingulaevalt avati selle

suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti

radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja “Ark Royal” kuulusid

mäletatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja kergeristleja “Sheffield”,

oli vaid 70 miili “Bismarckist” ida pool. Lahinguristleja “Renown” oli

relvastatud kuue 381-mm suurtükiga “Bismarcki” kaheksa samakaliibrilise

vastu, soomuskate oli aga “Renownil” “Bismarcki” omast kindlalt õhem.

Seetõttu ei usaldatud “Renowni” “Bismarckiga” kahevõitlusse

saata. “Bismarcki” lähedale saadeti hoopis risleja “Sheffield”, et see

“Bismarcki” manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt “Ark Royal” 14 torpeedolennukit ja

võtsid suuna “Bismarckile”. Lahingupalavikus aga satuti rislejale

“Sheffield” ja lasti oma torpeedod selle peale välja. “Sheffieldi” mehed

pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev “Rodney” kokku admiral

Tovey lipulaeva “King Georg V”-ga. “Bismarckist” asuti kirdes ja veidi

tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja “Renown” ja

lennukikandja “Ark Royal” ning need neli laeva olidki kõik need suured

Briti sõjalaevad, mida “Bismarcki”-vastase löögijõuna

võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse

ähvardusel jahi lõpetanud – lahinguristleja “Repulse” oli juba 25.

mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev “Prince of Wales” oli

sama päeva pealelõunast ja lennukikandja “Victorius” 26. mai

lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev “Ramilles” ja

“Revenge” olid aga sadu miili “Bismarkist” ning Tovey laevadest lääne

pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada.

“Bismarcki” kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist

oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai

õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule

järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu “Bismarcki”

kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet

lahingulaevadega jälitada – niikuini läheb “Bismarck” eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel “Arc Royali”

torpeedolennukid uue rünnaku “Bismarcki” vastu ja seekord oli see edukas –

13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo

põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga

sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. “Bismarcki” saatus

oli otsustatud – ta kiirus langes ja manööverdusvõime

vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30

algas viie hävitaja torpeedorünnak “Bismarckile”. See oli 4.

Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti

hävitajad “Cossack”, “Maori”, “Sikh” ja “Zulu” ning inglaste poolt Poola

eksiillaevastikule antud “Piorun”. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku

tulemusel sai “Bismarck” tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis

veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus “Bismarck” veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise

kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega

“King Georg V” ja “Rodney” lähedale sõita. Kell 8.47 avati

“Rodneylt” tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva

suurtükid ja veel minuti pärast ka “Bismarcki” omad. Saksa

sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega

ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab “Rodney” pihta. Kuid siis

hakkasid “Bismarcki” suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema.

Страницы: 1, 2