-
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
     
   
     
   
   
     
   
   
     
   
     

 
 
 

: Lahingulaev Bismarck

: Lahingulaev Bismarck

Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium

Saksamaa lahingulaevad

Aastatöö

Roman Belogurov

Secunda loodus

Juhataja: Rainer Saks

Pärnu 1999

Saksamaast

Vastavalt Versilles lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1

maailmasõja aegsest laevastikust üle võitjariikidele. Saksa

laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12

hävitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik

ümbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kõik Saksa

allveelaevad tuli ära anda või hävitada ja uute allveelaevade

juurdeehitamine oli keelatud.

Sakslased jätsid tõepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues

sõjalises situatsioonis võis neid kasutada kui ujuvpatareisid,

mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid jäi 1

maailmasõja järgsesse Saksa laevastikku millegipärast siiski

kaheksa kaks üle lubatud arvu.

2 maailmasõja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks

soomuslaeva Schlesien ja Schleswig-Holstein, mida kasutati

suurtükiõppelaevadena. Kõik kaheksa 1 maailmasõja

aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse

rännanud või kai ääres roostetavateks ujuvkasarmuteks

saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kõik

kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis Emden.

Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: Karlsruhe,

Köningsberg ja Köln. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud

olid need ühesa 150-mm suurtükiga. Lisaks 63000-hobujõulistele

auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 sõlme, olid

selle seeria kergeristlejail abijõuseadmeiks veel

1800-hobujõulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt väiksema

kütusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil võis laev

10-sõlmilise kiirusega läbi sõita kuni 10000 meremiili

(18500 km). Laevade veeväljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles

lepinguga oli määratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate

veeväljasurve või olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate

seesugusest veeväljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.

Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat Leipzig ja

Nürnberg. Olles ligikaudu samade mõõtmete ja

põhirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem

õhutõrjerelvastust ja eelmistest erinev jõuseade, mis

koosnes 60000-hobujõulistest turbiinidest ja 12400-hobujõulistest

diiselmootoreist.

Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sõjalaeva ehitamist, mis

üldlevinud põhimõttest lähtudes ei mahtunud ühtegi

tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mõõtudega

laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtükki kahes

soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (

Panzerschiff), inglased aga mõtlesid nende jaoks välja

naljatermini pocket battleship taskulahingulaev. See nimetus

läks käibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles

lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveeväljasurvega kuni

10000 tonni, siis nende laevade sellisest veeväljasurvest ametlikult

teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva Deutschlandi ja Admiral

Scheeri täelik veeväljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval

Admiral Graf Speel koguni 16200 tonni. Deutschland sai valmis 1933,

Admiral Scheer 1934 ja Admiral Graf Spee 1936. Jõuseadmeiks olid

taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis võimaldasid Admiral Scheeril

ja Admiral Graf Speel täiendava tankimiseta läbi sõita kuni

19000 miili (35000 km), Deutschlandil aga koguni 21500 miili (40000 km). See

on keskeltläbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapäraste

auruturbiinide ja õliküttega lahingulaevade

läbisõidukaugus.

Pärast natside võimuletulekut sai Saksamaa välispoliitika

üheks põhiliseks survesuunaks Versailles lepingu sõjaliste

kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 sõlmitigi Londonis

Inglise-Saksa mereväekokkulepele, mis tühistas senised Saksa

laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nõusoleku, et

Saksamaa võib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35%

Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz

oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.

Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba

enne mereväekokkuleppe sõlmimist. Allveelaevu hakati ehitama

ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 päeva

pärast mereväekokkuleppe sõlmimist 29. juunil 1935.

Londoni lepe andis Saksamaale õiguse ehitada kaks 35000-tonnise

veeväljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust

1936. aastal ja need olid juba tõsised laevad, mis said endale kaheksa

381-mm peakaliibrisuurtükki. Vettelaskmisel Bismarck ja Tirpitz nimeks

saanud laevad olid sõja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles

vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid

lubatuist veidi kopsakamaiks Bismarcki täisveeväljasurveks sai

ligi 51000 ja Tirpitzil koguni ligi 53000 tonni.

Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise

veeväljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie

risleja ehitamist, mis vettelaskmise järjekorras said nimeks Admiral

Hipper, Blücher, Prinz Eugen, Seydlitz ja Lützow.

Relvastatud olid need küll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt,

kuid kippusid jälle lubatust suuremad tulema

täisveeväljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles

pärast sõda- nagu teistegi suurte Saksa sõjalaevade puhul.

Sõja alguseks sai valmis ainult üks raskeristleja Admiral

Hipper. Blücher sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja Prinz Eugen

1. augustil 1940. Lützow müüdi 1940. aastal suures

sõprustuhinas Nõukogude Liidule, kus kandis esialgu

Petropavlovski, aastail 1944 1953 aga Tallina nime. Ristleja oli

Saksamaalt ära toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja

nii ta jäigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria

viiendast laevast Seydlitzist üritasid sakslased sõja jooksul

ehitada lennukikandjat, kuid see töö jäi lõpetamata.

Allveelaevu jõuti Saksamaal sõja alguseks valmis ehitada 57. Neist

30 oli väikesi (lähitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning

9 suurt ookeaniallveelaeva.

Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine,

sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sõja algul

63-aastane suuradmiral Erich Raeder.

Inglismaa laevastik

Pärast I maailmaasõja lõppu oli Inglismaal tohutu

sõjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33

lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514

hävitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.

Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende

ülalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli

suur osa laevu vananenud, eelkõige soomuslaevad ja torpeedopaadid.

Juba aastail 19201921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti

lahingulaevade lammutamine pärast Washingtoni konverentsi. Sel

konverentsil määrati, et Inglismaa lahingulaevade ja

lahinguristlejate kogutonnaaZ võib olla 525000, üle selle

määra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii läkski aastail

1922 1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat.

Üks lahingulaev müüdi Tšiilile, üks lahingulaev

uputati märklaevana teiste laevade suurtükitulega ja üks

lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai

abilaevadeks ja tegevlaevastikku jäeti vaid kaks seeriat 381-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kümme laeva.

Alles jäeti ka kaks 381-mm suurtükkidega relvastatud lahingurislejat

Renown ja Repulse.

Uute laevade poolest täienes Briti laevastik kahe sõja vahel kahe

lahingulaeva ja ühe lahinguristleja võrra. 1916. Aastal alustati

nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jüüti

merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud

lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on põhjalikult puudulik. Esialgu

ehitati siiski kõiki nelja alustatud lahinguristlejat inertsist edasi,

kuid lõpetati siis 1918. Aastal kolme laeva edasiehitamine. Valmis sai

vaid üks - Hood, millele pandi esialgse projektiga võrreldes

peale täiendavalt 5100 tonni soomust. 1920. Aastal laevastikule üle

antud Hood oli oma 44600-tonnise veeväljasurvega ning 263-meetrise

pikkusega järgneva 20 aasta jooksul maailma suurim sõjalaev.

1922. aastal alustati Inglismaal kahe uue lahingulaeva ehitamist, mis said

valmis 1927. Need Nelson ja Rodney olid Briti laevastikus ainukesed

lahingulaevad, mis olid relvastatud 16-tolliste 406-mm suurtükkidega.

Kõik üheksa peakaliibrisuurtükki paiknesid neil kolmes

vööritekil lähestikku asuvas soomustornis. Kuid nende laevade

puuduseks oli nõrk jõuseade vaid 45000-hobujõulise

võimsusega auruturbiinid andsid neile kiiruseks 23 sõlme.

Tulevaste Saksa lahingulaevadega ei olnuks neist võiduajajaid. Kuid

arvestagem, et see oli aeg, kus inglased olid veel kindlad, et mingeid Saksa

lahingulaevu ei saagi olema.

1937. aastal pandi Inglismaal kiilud maha viiele uuele lahingulaevale, mille

nimedeks pärast valmistamist said King Georg V, Prince of Wales, Duke

of York, Anson ja Howe. Millegipärast relvastati need muidu korralike

kaitsekonstruktsioonidega laevad 356-mm suurtükkidega, väiksematega

kui kõigil eelmainituil. Kõik selle seeria lahingulaevad said

valmis juba sõja ajal, aastail 1940 1942.

Lennukkikandjaid oli Briti laevastikus II maailmasõja algul seitse Ark

Royal, Argus, Courageous, Eagle, Furious, Glorious ja Hermes.

Neist ainult üks Ark Royal oli uus, 1938. Aastal valmis saanud laev,

ülejäänuist oli noorim 1924. Aastal valminud Hermes, mis oli

ühtlasi esimene spetsiaalselt lennukikandjaks ehitatud laev Briti

laevastikus. Ülejäänud viis laeva olid I maailmasõja

aegsed ümberehitatud laevad. Sõja algul oli ehitamisel veel neli

lennikikandjat Illustrious, Formidable, Victorious ja Indomitable.

Neist kahe esimese korpused olid juba vette lastud.

Ristlejaid oli Briti laevastikus I maailmasõja lõpul tohutu arv

114. Kahe sõja vahel üle saja neist lammutati, muudetati

abilaevadeks või ujuvkasarmuiks. II maailmasõjast võttis

osa vaid kümmekond I maailmasõja lõpuaastail ehitatud

kergeristlejat.

II maailmasõtta astus Inglismaa 64 ristlejaga. Neist 17 oild

raskeristlejad, mis jagunesid kolme tüüpi. Kaks otse pärast I

maailmasõda ehitatud laeva Frobisher ja Hawkins olid relvastatud

vanamoeliste kaitsekilpidega varustatud 191-mm suurtükkidega, mis asusid

igaüks omaette pöördalusel. Alates 1928. Aastast hakkas Briti

laevastikku jõudma 203-mm suurtükkidega relvastatud ristlejaid,

mille suurtükid olid paarikaupa soomustornides. Kaks ristlejat Exeter

ja York olid relvastatud kuue 203-mm suurtükidega, kolmteist

Country-klassi ristlejat aga kaheksa samakaliibrilisega. Muide

Country-nimelist ristlejat ei olnud tegelikult olemas, see sõna

tähendab inglise keeles krahvkonda ja sellesse klassi kuulus kümme

Inglismaa krahvkondade nimelist ristlejat: Kent, Norfolk, Suffolk ,

Berwick jne.

Kergeristlejaid oli II maailmasõja alguseks Briti laevastikus 47. Neist

25 olid vanamoelised, aastail 1917 1926 ehitatud laevad, mis olid relvastatud

üksikult asetsevate, kaitsekilpidega varustatud 102-, 127- või

152-mm suurtükkidega. 22 laeva olid aga moodsad, soomustornides asuvate

152-mm suurtükkidega relvastatud ristlejad, mis hakkaid laevastikku ilmuma

alates 1933. Aastast.

Inglismaa laevastik koosnes mitmeist laevastikukoondistest, mis paiknesid

üle kogu maailma. Suurim laevastikukoondis oli Inglismaa koduvetes baeeruv

Home Fleet, mida juhatas admiral Charles M. Forbes.

Saksa lahingulaevade ookeaniretked

22. jaanuaril 1941 läksid Kielilst merele Saksa lahingulaevad Gneisenau

merekapten Faini juhatusel ja Scharnhorst merekapten Hoffmani komando all.

Lahingulaevade paari üldjuht oli seekord viitseadmiral Günter

Lüljens. Algas operatsioon Berlin Gneisenau ja Scharnhorsti

kahekuuline retk mööda Atlandi ookeani Briti saari varustavate

laevade hävitamiseks.

Põhjamerele jõudnud, sõideti esialgu piki Norra rannikut

põhja poole, seejärel aga pöörduti järsult edelase,

et piki Islandi lõunarännikut Gröönimaa vetese

jõuda. Kuid Islandi lõunatipu lähedal satuti Briti

valveristlejale Naiad ja pöörduti tagasi. Muidugi ei olnud 133-mm

suurtükkidega relvastatud kergeristleja mingiks takistuseks 280-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevadele, asi oli muus sakslased

tahtsid avaookeanile jõuda märkamatult. Sakslased avastasid Briti

valveristleja raadiolokaatoriga ja lootsid, et see neid veel märganud ei

ole. Naiadilt aga märgati tulijaid siiski ja teatati sellest oma

laevastikujuhatusele. Inglise laevastik alustaski ettevalmistusi Saksa

lahingulaevade jahtimiseks, kuid kuna Naiad kaotas märgatud laevad

silmist, lõpetati selleks korraks ka jahiettevalmistused.

Gneisenau ja Scharnhorst aga sõitsid sel ajal tuhantkond kilomeetrit

tuldud teed tagasi ja jõudnud Norra mere keskele, pöördusid

põhjakursile.

Greenwichi merediaani lähedal sõideti üle põhja

polaarjoone ja Jan Mayeni saart läände jättes liiguti

Jäämerele, kuni jääpirini umbes 74 põhjalaiusel.

Sealt edasi liiguti piki jääpiri läände, seejärel aga

piki Grönimaa rannikut edelase.

5. veebruaril jõuti Gröönimaa lõnatipu juurde, kust

pöörduti kagusse ja jõuti kolm päeva hiljem Kanada

Inglilsma laevateele. Ja seal näis, et tuligi vastu tõeline saak

Halifaxist väljunud konvoi HX 106. Gneisenau ja Scharnhorst lahknesid,

et rünnata konvoid nii põhjast kui lõunast. Kuid siis

järsku selgus, et konvoiga on kaasas vana, 1 maailmasõja aegne

lahingulaev Remilles. Admiral Lütjens oli aga Saksa laevastiku

juhatajalt admiral Raederilt saanud kategootilise instruktsiooni, et 381-mm

suurtükkidega relvastatud lahingulaevade ja lahinguristlejatega ei tohi ta

mingil juhul lahingusse astuda. Ja nii tulgi konvoi HX 106 rahule jätta.

Admiral Lütjens võttis oma terashiiglastega nüüd kursi

loodesse ja jõudnud uuesti Gröönimaa lõunatipu juurde,

võttis tanklaevadelt küttust. Seejarel sõtis ta

lõunase ja pöördus uuesti Kanada Inglisma laevateele. 22.

veebruari hommikul kohatigi seal kolme kaubalaeva ja kahte tanklaeva, mis

liikusid ilma sõjalaevade saateta. Loomulikult lasti kõik laevad

põhja.

Pärast seda likusid Gneisenau ja Scharnhorst edasi lõunasse,

võtsid 27.-28. veebruaril vastusõitnud tanklaevadelt veel kord

kütust ja pöördusid nüüd Aafrika, täpsemalt

Mauretaania rannikule. Seal kohatigi uut konvoid, kuid sellel oli kaitseks

kaasas Briti lahingulaev Malaya.

Admiral Lütjens pööras oma laevad loodesse. 9. märtsil

kohati üksikut Kreeka kaubalaeva Marathon ja lähemal asuv

Scharnhorst laskis selle põhja.

Paar päeva hiljem võtsid Saksa lahingulaevad kursi kõige

tihedam liiklusega Euroopa Ameerika laevateele. Ja seal satugi

tõsiselt suurele saagile 15. ja 16. märtsil uputati kokku 16

laeva, mis olid oma konvoidest maha jäänud ja nüüd

üksikult ja grupikaupa sakslaste suurtükitorule ette tossutasid.

Korraks nähti kaugelt ka Briti lahingulaeva Rodney, kuid selle

16-tollise suurtükkidele ette muidugi ei tikutud. Rodney

23-sõlmiline maksimaalkiirus aga ei lasknnud sel mõeldagi

31-sõlmelist kiirust arendavate Saksa lahingulaevade jälitamisele.

17. märtsil sai admiral Lütjens käsu reid katkestada. Seda ta

tegigi ja sõitis 22. märtsil sisse Prantsuse sadamasse Bresti.

Kahekuulise reidi tulemused oli Gneisenau ja Scharnhorst uputanud 22 laeva

kogutonnaziga 116000 brt. Vähe sellest, neil õnnestus segi ajada

Kanadast Inglismaale siirduvate konvoide graafik, mis tekitas Inglise majanduse

tõsiseid häireid.

Hoodi ja Bismarcki hukkumine.

Samal ajal kui Gneisenau ja Scharnhorst mööda Atlandit tiirutasid,

täienes Saksa laevastik uue lahingulaevaga. See oli Bismackiga sama

tüüpi Tirpitz, mis sai lahingukorda 25. veebruaril 1941. Seega oli

nüüd Saksa laevastikul neli moodsat lahingulaeva ja Saksa laevastiku

juhatusel tekkis kange tahtmine teha üks tõsine reid, kus enam ei

pruugiks Briti lahingulaevade ja lahinguristlejate jämedate

suurtükkitorude eest arglikult pageda. Värskelt valminud Tirpitz

otsustati seekord siiski veel koduvetesse harjuma jätta ja merele minna

Bismarcki, Gneisenau, Scharnhorsti ja ristleja Prinz Eugeniga.

Staabipaberitel kandis plaaneritud reid nimetust Rheinübung

Õppus Reinil. Bismarck ja Prinz Eugen pidid merele minema

Gotenhafenist Gneisenau ja Scharnhorst Brestist. Kokku pidi saadama alles

Atlandil.

Väljasõit sellele operatsioonile oli määratud 4. Maile,

seega saanuksid Gneisenau ja Scharnhorsti mehed vahepeal poolteist kuud

kindlat maad all tunda.

Aga plaan paberil ei tähenda veel seda, et nii lähebki. Nii ka

seekord. 6. Aprillil tegi Inglise lennuvägi õhurünnaku Brestis

seisvatele Saksa lahingulaevadele ja Gneisenau sai lennukitorpeedo tabamuse

paremasse pardasse just arhtrisuurtükitorni ette. Lisaks augule korpuses

kõverdusid ka kaks sõuvõlli ja laev vajas

põhjalikku, kuudepikkust remonti.

23. aprillil aga sõitis ristleja Prinz Eugen omakorda

tõenäolist Inglise päritoluga magneetmiinile ja sai vigastuse,

mille parandamine võttis aega mitu nädalat. Sellega oli aga juba 4.

mai, Rheinübungi alguspäev möödas.

Saksa mereväe staabis Seekriegsleitungis tuli operatsioon

Rheinübung uuesti põhjalikult läbi vaadata. Lisaks eespool

nimetatud Gneisenau ja Prinz Eugeni vigastusele osutus

lahinguvõimetuks ka Scharnhorst. Tal oli mingi häda turbiinides,

mis samuti vajas mitmekuulist remonti. Seega oli määratud

tähtajal lahingukorras vaid lahingulaev Bismarck, mis seisis

Gotenhafenis. Maikuu esimesel dekaadil pidi korda saama ka Gotenhafenisse

tulnud Prinz Eugen. Need kaks laeva, kaks korda vähem esialgu

planeeritust, jäidki nüüd Rheinübungi

löögijõuks. Peale Bismarcki ja Prinz Eugeni pidid merele

minema veel viis tanklaeva ning kaks kuivlastilaeva, et varustada

sõjalaevu avaookeanil.

12. mai ennelõunal ilmus mereleminekuks valmistuvaid sõjalaevu

inspikteerima kõrge komisjon, kõrgem võimalikest: Hitler,

laevastiku juhataja admiral Raeder, feldmarssal Wilhelm Keitel ja hulk muid

ülitähtsaid valitsus- ja sõjaväejuhte. Hitler oli

laevastiku asjades võhik, kuid talle meeldisid suured sõjalaevad.

Ka Bismarcki ja Prinz Eugeniga jäi ta rahule ning andis loa neil

merele minna.

Hiigellaevad sõitsid Gotenhafenist välja 18. Mail. Nende juhatajaks

oli jällegi määratud admiral Lütjens, kes oli oma lipu

lasknud heisata muidugi Bismarckil. Vahetult oli aga Bismarcki

komandöriks merekapten Lindemann, Prinz Eugenil merekapten Brinkmann.

Kaks päeva hiljem sõitsid Lütjensi laevad Taani väinade,

kus neid märgati Rootsi ristlejalt Gotland. Peagiläks sellest

Londoni poole teele Stocholmis elava Briti mereväeataS!ee S!ifreeritud

telegramm. Nüüd lasksid britlased oma masinavärgikäima, et

Saksa laevade edasisel liikumisel silma peal hoida. 21. mail keeras admiral

Lütjens oma laevadega sisse Bergeni lähedal olevasse Korsfjordenist

ja samal päeval lendas sealt üle Briti luurelennuk ning pildistas

tulijaid. Täiendanud oma kütusevaru, väljusid Saksa laevad sama

päeva hilisõhtul Korsfjordenist ja võtsid kursi üle

Norra mere loodesse.

Home Fleeti uus juhataja admiral John Tovey seisis sel ajal oma lipulaeva

lahingulaev King George V-ga Scapa Flows. Talle laekunud ettekannetest

selgus, et Saksa kaugluurelennukid Focke-Wulf 200 on viimastel päevadel

ilmutanud elavat huvi nii Islandi ja Gröönimaa vahel oleva Taani

väina kui ka Scapa Flow mereväebaasi vastu. Teade Bismarcki ja

Prinz Eugeni mereminekust pani need sündmused omavahel sidemesse: oli

ilmne, et Saksa laevad üritavad minna Atlandile, Scapa Flowd aga

jälgitakse selleks, et silma peal hoida seda üritust segada

võivatel Briti lahingulaevadel ja lahinguristlejail. Tuletame meelde, et

Saksa Vene sõda veel ei käinud, järelikult ei olnud ka

Venemaad varustavaid konvoisid Grööni ja Norra merel.

Põhja-Ameerika ja Euroopa vahelilsel Põhja-Atlandi alal oli aga

sel ajal teel 11 konvoid. Neist kuus olid tooraine- ja tehnikalistiga teel

Ameerikast Inglismaale, viis aga olid välja sõitnud Ingllismaalt.

Viimastel oli eriti väärtuslik konvoi, mis vedas sõdureid ja

sõjatehnikat Lähis-Itta.

Saanud teate, et Saksa laevad on judnud Bergeni lähedele, hakkas admiral

Tovey valmistuma Bismarcki ja Printz Eugeni kinnipüüdmiseks. Juba

keskööl vastu 22. Maid sõitsid Scapa Flowst

Gröönimaa suunas viitseadmiral Lancelot Hollandi juhatusel teele

lahingulaev Prince of Wales, lahinguristleja Hood ja kuus hävitajat.

22. Mai õhtul tõstsid samas ankru ka admiral Tovey peajõud

lahingulaev King George V, lennukandja Victorious, neli ristlejat ja

seitse hävitajat. 23. Mail järgnes admiral Tovey laevadele veel

lahinguristleja Repulse.

23. mail hakkasid hargnema otsustavad sündmused seekordses

meresõjaloos. Inglastel oli sel päeval Fääri saarte ja

Islandi vahel valves kolm kergeristlejat ning viis traalerit, Islandi ja

sellest loode poole jääva, Gröönimaad ümbritseva

jäälaama vahel aga kaks raskeristlejat Suffolk ja Norfolk. Kell

19.22 märgatigi Suffolkilt piki jääpiri kagusse rühkivaid

Saksa laevu. Sakslased Suffolki ei märganud, kuna see varjus

kibekähku udusse. Loomulikult anti Suffolkilt edasi raadioteade oma

avastusest, kuid see ei jõudnud admiral Toveyni. Ei jõudnud sinna

ka Suffolkilt tund aega hiljem antud teade, kui laev udust välja

sõitis, et vastase asukohta täpsustada. Tol ajal olid Taani

väinas kohtunud Inglise ja Saksa laevadel ka raadiolokaatorid, nii et

üksteist sai jalgida ka udus ja pimeduses.

Üsna pea sattus Saksa laevadega kokku teinegi Briti ristleja Norfolk.

Vahemaa vastaste vahel oli vaid kuus miili ja Bismarckilt avati tuli. Need

olid selle mereretke esimesed suurtükilasud. Norfolk varjas end

suitsukattega ja kiirustas täiskäigul eemale, tabamusi ta ei saanud.

Loomulikult andis ka Norfolk oma kohtumisest raadioteade ja sedapuhku

jõudis see ka laevastiku juhataja admiral Toveyni, kes oli oma laevadega

1100 kilomeetri kaugusel sündmuspaigast.

Nüüd sai Home Fleeti juhataja hakata juba konkreetselt plaani

koostama. Ta käskis kontradmiral Wake-Walkeril, kes käsutas

raskeristlejaid Norfolk ja Suffolk, jätkata Saksa laevade

jälgimist, suurtükilasu distantsile aga mitte minna. Admiral Holland

aga võis hakata rehkendama, kuhu kurss võtta, et sakslasi kohata.

Esialgne arvestus näitas, et Hood ja Prince of Wales võiksid

Bismarckile ja Prinz Eugenile suurtükitule distantsile saada 24. Mail

kell 1.40. Admiral Holland otsustas, et lahingus asub ta nii Hoodi ja Prince

of Walesiga tulistama Bismarcki, jättes Prinz Eugeni Wake-Walkeri

rislejate hooleks. Nii oleks inglastel mõlema Saksa laeva suhtes

kahekordne suurtükitule ülekaal.

Aga nagu ikka kipub juhtuma heade sõjaplaanidega, ajas ka seekordse nurja

juhus, õigemini õige mitu juhust. Kõigepealt kaotasid

Wake-Walkeri ristlejad pärast keskööd Saksa laevad oma radarite

ekraanidelt. Merel algas tihe lumesadu ja ilmselt jätkus sellset, et

tolleagsete ebakindlate raadiolokaatorite tööd takistada. Admiral

Holland aga arvas, et Saksa laevad on pöördunud inglastest

lahtirebimiseks tagasikursile, ja pööras oma laevad seniselt

loodekursilt (mis teda otse Saksa laevade peale oleks viinud)

põhjakursile. Kursimuutuse ajal näitas kell 0.17 uuel päeval,

24. Mail.

Sõitnud tund ja klmveerand põhja poole, pöördus admiral

Holland kell 2.00 Hoodi ja Prince of Walesiga järsult edelasse, Saksa

laevade eelnevat märgatud kursile. Kaasasolnud hävitajatel

käskis admiral Holland aga jätkata sõitu põhjakursil,

sest seni poldud kadunud Saksa laevu avastatud.

Kell 2.47 sai ristleja Suffolk saksa laevad uuesti oma radari ekraanile.

Selgus, et need ei olnud kurssi muutunud, vaid liikusid endiselt paraleelselt

jääpiiriga edelasse. Admiral Holland käskis tõsta oma

laevade kiiruse 28 sõlmele Saksa laevad osutusid Briti lahingulaevast

ja lahinguristlejast eespool olevaiks ning liikusid peaaegu paralleelkursil,

inglastest paarkümmend miili loode pool.

Kell 5.30 saadi admiral Hollandi laevadelt radarikontakt Saksa laevadega. Et

sakslastele lähemale sõita, pööras Holland kolm minutit

hiljem oma laevad 40 paremale. Ja juhtus nii, et selle kursinurga ja veel

mõne äparduse tõttu kadus inglaste esialgu planeeritud

kahekordne suurtükitule ülekaal olematusse. Vastaste

lähenemisnurgad olid sellised, et Saksa laevad said inglasi tulistada

kõigist suurtükitornidest, inglased sakslasi aga vaid

vööritornidest. Ristlejad Norfolk ja Suffolk olid

jäänud liialt kaugele ega võtnudki peatselt algavast lahingust

osa.

Kell 5.52 tehti mõlemalt poolt esimesed lasud. Vahemaa vastaste vahel oli

sel ajal 24 kilomeetrit, kuid see vähenes pidevalt. Lahingusse astudes

sõitis Prinz EugenBismarckist eespool ja seetõttu peeti

admiral Hollandi lipulaeval Hoodil eespool sõitvat laeva

Bismarckiks. Admiral Holland käskis oma laevadel oletava Saksa lipulaeva

pihta tule avada ja sai oma eksitusest aru alles mõned sekundid enne

esimest kogupauku. Prince of Walesil taibati kohe, et Bismarck on tagumine

vastaslaev, ja vaatamata admiral käsule sihiti oma torud tõelisele

Bismarckile. Juba esimese kogupaugu ajal aga kiilus Prince of Walesil

üks vöörisuurtükk kinni ja nii vähenes inglaste poolel

lahingus osalevate torude arv veel ühe võrra.

Admiral Lütjens käskis mõlemal oma laeval tulistada inglaste

lipulaeva Hoodi. Teisest või kolmandast sakslaste kogupaugust saigi

Hood tabamuse keskossa, tal puhkes tulekahju

õhutõrjesuurtükkide laskemoonakeldri juures.

Kell 6.00 pööras admiral Holland oma laevad järsult vasakule, et

suurendada vahemaad sakslasteni. Vahemaa vastaste vahel oli sallks ajaks

vähenenud 13 kilomeetrini ja oli karta, et selliselt väikeselt

distantsilt lastud soomustläbistavad mürsud löövad

tõesti läbi Briti laevade tekisoomuse. Ja nii oligi.

Pöörde ajal sai Hood uue tabamuse, seekord tõenäoliselt

ahtrisuurtükitornide laskemoonakeldrisse. Laevast lendas taeva poole

tulesammas, mis muutus kohe mustaks suitsusambaks. Paari minutiga kadus Hood

veepinnalt ja Hoodi kiiluvees sõitnud Prince of Walesil tuli kurssi

muuta, et uppuvale vrakile mitte otsa sõita.

Sakslased koondasid nüüd oma suurtükitule Prince of Walesile ja

see sai lühikese aja jooksul kaheksa tabamust. Üks mürsk

lõhkes otse sillal, ni et kõik, kes seal olid, said surma

või haavata. Imekombel jäi täiesti terveks vaid laeva

komandör kommodoor Leach. Lisaks sellele muutus mingi tehnilise rikke

tõttu liikumisvõimetuks Prince of Walesi neljatoruline

vöörisuurtükitorn. Sellises olukorras pidas kommodoor Leach

paremaks lahinguväljalt eemalduda. Nii arvas ka ristlejal Norfolk asuv

kontradmiral Wake-Walker, kes oli nüüd jäänud Briti

sõjalaevade vanemaks komandöriks. Sest admiral Lancelot Holland oli

kadunud merepõhja koos Hoodiga nii nagu ka viimase umbes

1400-liikmeline meeskond (meresõjakirjanduses kohtab mitmeid erinevaid

arve). Hoodilt päästeti vaid kolm meest madrus Tilburn, signalist

Briggs ja meresõjakooli kursant Dundas. Ka Hoodi komandör

kommodoor R. Kerr oli oma laevaga kaasa läinud.

Briti laevastiku ühe tuntuima laeva hukkumine sundis Briti Admiraliteeti

koondama kõiki käepärast olevaid jõude Bismarcki

hävitamiseks. Admiral Wake-Walker sai käsu Bismarcki mitte

radariekraanidelt kaotada, admiral Tovey võttis oma laevadega suuna

Bismarcki edasiliikumisteele ja sinnasamasse suundus veel hulk suuri

sõjalaevu. Lahingulaev Ramilles, mis saatis konvoid Halifaxi, sai

käsu oma konvoid maha jätta ja tulla Bismarcki jahtima, lahingulaev

Revenge sai aga käsu Halifaxi merele sõita. Giblartari

sõitis ookeanile nn. Laevastikukoondis H, kuhu kuulusid lahinguristleja

Renown, lennukandja Ark Royal ja kergeristleja Sheffield. Lahingulaev

Rodney, mis asus Iirimaa ja Gröönimaa vahel, sai käsu

võtta kurss edelasse. Ookeanil sõelus ka ristlejaid ja

hävitajaid ning Briti Admiraliteedi kavandavast klaperjahist Bismarckile

võttis ühtekokku osa 5 lahingulaeva, 2 lahinguristlejat, 2

lennukikandjat, 12 ristlejat ja paarkümmend hävitajat.

Bismarck oli lahingus saanud 23 tabamust 356-mm mürskudega, neist

ühe vööris olevasse kütusetanki. See hakkas tugevasti

lekkima, jättes Saksa lahingulaeva kiiluvette selgesti nähtava

õlijälje. Ühtlasi vähenes ka Bismarcki võimalik

sõidukaugus. Seetõttu otsustas admiral Lütjens, et

avaookeanile liitlaste laevu jahtima enam ei pürgita, vaid võetakse

kurss Prantsusmaa rannikule St-Nazairei sadamasse. Sama päeva

õhtul kell kuus sõitsid Bismarck ja Prinz Eugen lahku. Seda

selleks, et Bismarcki reetlik õlijälg jälitajaid

vähemalt Prinz Eugeni kannule ei juhataks. Et sakslasi vahetult

jälitavad admiral Wake-Walkeri ristlejad ei märkaks PrinzEugeni

kadumist, pööras admiral Lütjens Bismarcki jälitajale

vastu ja astus nendega tulevahetusse. Kumbki pool tabamusi ei saanud, küll

aga saavutas Lütjens oma eesmärgi Prinz Eugen kaduski

märkamatult silmapiiri taha.

24. mail pealelõunal andis admiral Tovey käsu lennukikandjale

Victorious sõita koos nelja ristlejaga 100 miili kaugusele Saksa

laevadest ja rünnata Bismarcki torpeedolennukitega. See laevadegrupp

kontradmiral Curteisi juhatusel lisaks kiirus ja kell 22, kui Bismarckini oli

jäänud veel 120 miili, tõusid lennukid õhku. Teele

läks üheksa torpeedolennukit Swodfish ja kuus lennukit Fulmar.

Viimastel ei olnud torpeedosid, need pidid tegutsema luurelennukitena.

Vaatamata ööpimedusele ja vihmapilvedele, leitigi Bismarck ja

pärast keskööd saadi temasse üks torpeedotabamus, mis,

tõsi küll, eriti rasket vigastust ei tekitanud. Pilkases

öös lendavad Swordfishid leidsid Victoriousi raadiomajaka

järgi oma emalaeva ja maandusid õnnelikult; kadunuks jäi kaks

Fulmarit.

Alanud 25. mail kell 1.00 oli Bismarckil veel üks lühike tulevahetus

Wake-Walkeri ristlejapaariga. Sakslastel õnnestus jälitajad

kaugemale peletada ja kell 3.06 kaotasid need jälle Bismarcki oma

radariekraanidelt.

Briti kaugluurelennukid, lennukandjatel baseeruvad lennukid ning laevad otsisid

Bismarcki meeleheitlikult. See aga suundus esialgu Hispaania ranniku suunas,

et olla võimalikult kaua väljas Briti saartel baseeruvate luure- ja

pommilennukiite tegevusraadiusest. 25. mail hommikul kella 10.30 paiku

möödus Bismarck admiral Tovey laevadegruppi ahtri tagant umbes 100

miili kauguselt. Veerand tundi hiljem sai admiral Tovey Londonist

Admiraliteedist raadioteate, et Briti raadioluure on kinni püüdnud

Bbismarckilt saadetud raadiotelegrammi ning selle järgi välja

peilinud ta asukoha. See näitavat, et Bismarck on ilmselt asunud suure

kaarega tagasiteele, võttes suunas Fääri saarte ja Islandi

vahele. Muidugi keeras admiral Tovey nüüd ka oma laevadel otsa

ümber ja kiirustas teatatud suunas teele. Sinnapoole pöörasid

oma ninad järgnevail tundidel mitmed teisedki laevadegruppid.

Tegelikult oli aga Admiraliteedist saadud teade vale kohalesaadetud lennukid

ei avastanud väljapeilitud ega selle lähikonnas Bismarckist

jälgegi. Jällegi jäi vaid üle oletada, kuhu siis Bismarck

ikkagi kursi on võtnud. Suurem osa Admiraliteedi helgeid päid

kaldus nüüd pärast pikka analüüsi arvama, et

küllap on Bismarck teel Prantsusmaa rannikule, sinna, kus Gneisenau ja

Scharnhorst teda juba ees ootavad. Ja 25. mail õhtul kell kuus said

ookeanil olevad Briti laevad uue instruktsiooni otsida Bismarcki Bresti

sadamasse viivalt laevateelt. Sellele suunale pöördus ka Home Fleeti

juhhataja admiral Tovey oma lipulaevaga, kuid selleks ajaks oli ta

Bismarckist 150 miili tahapoole jäänud. Muidugi ei teadnud admiral

Tovey ise sellest.

Bismarcki avastasid inglased uuesti alles 26. mai hommikul kell 10.30.

Bismarcki leidis luurevesilennuk Catalina. Saksa lahingulaevalt avati selle

suunas tihe õhutõrjetuli, kuid vigastatud lennukilt saadeti

radiogramm laeva koordinaatidega ja kursiga.

Osutus, et koondis H, kuhu peale lennukandja Ark Royal kuulusid

mäletatavasti veel lahingurisleja Renown ja kergeristleja Sheffield,

oli vaid 70 miili Bismarckist ida pool. Lahinguristleja Renown oli

relvastatud kuue 381-mm suurtükiga Bismarcki kaheksa samakaliibrilise

vastu, soomuskate oli aga Renownil Bismarcki omast kindlalt õhem.

Seetõttu ei usaldatud Renowni Bismarckiga kahevõitlusse

saata. Bismarcki lähedale saadeti hoopis risleja Sheffield, et see

Bismarcki manöövreid oma raadolokaatoriga jälgiks.

Kella 14 paiku startisid lennukikandjalt Ark Royal 14 torpeedolennukit ja

võtsid suuna Bismarckile. Lahingupalavikus aga satuti rislejale

Sheffield ja lasti oma torpeedod selle peale välja. Sheffieldi mehed

pääsesid siiski vaid paraja ehmatusega.

Sama päeva õhtul kell kuus sai lahingulaev Rodney kokku admiral

Tovey lipulaeva King Georg V-ga. Bismarckist asuti kirdes ja veidi

tagapool. Läheduses olid teatavasti veel lahingurisleja Renown ja

lennukikandja Ark Royal ning need neli laeva olidki kõik need suured

Briti sõjalaevad, mida Bismarcki-vastase löögijõuna

võis arvestada. Sest kolm suurt laeva olid kütusepuuduse

ähvardusel jahi lõpetanud lahinguristleja Repulse oli juba 25.

mai lõuna paiku suundunud Islandile, lahingulaev Prince of Wales oli

sama päeva pealelõunast ja lennukikandja Victorius 26. mai

lõunast võtnud kursi sinnasamase. Lahingulaev Ramilles ja

Revenge olid aga sadu miili Bismarkist ning Tovey laevadest lääne

pool ja nende kohalejõudmisega lahingusse ei saanud arvestada.

Bismarcki kaugus tema tõenäolisest sõidusihist Brestist

oli aga selline, et ilmselt juba järgmise päeva, 27. mai

õhtuks olnuks ta kohal.

Arvestanud kõiki neid asjaolusid, tuli admiral Tovey pessimistlikule

järeldusele, et kui eeloleval ööl ei õnnestu Bismarcki

kiirust väheneda, siis järgmisel ei ole teda enam mõtet

lahingulaevadega jälitada niikuini läheb Bismarck eest ära!

Seepärast tegid 26. Mail ¨htul kella 20.47 ja 21.15 vahel Arc Royali

torpeedolennukid uue rünnaku Bismarcki vastu ja seekord oli see edukas

13 vettelastud torpeedost tabasid kaks märki. Üks torpeedo

põrkas vastu pardasoomust ega teinud laevale erilist viga, teine aga

sattus ahtrisse, kus vigastas sõukruvisid ja roole. Bismarcki saatus

oli otsustatud ta kiirus langes ja manööverdusvõime

vähenes.

Vaevalt sai torpeedolennukite rünnak lõpetada, kui pärast 22.30

algas viie hävitaja torpeedorünnak Bismarckile. See oli 4.

Hävitajale flotill kommodoor Viana juhatusel, kuhu kuulusid Briti

hävitajad Cossack, Maori, Sikh ja Zulu ning inglaste poolt Poola

eksiillaevastikule antud Piorun. Polteist tundi kestnud torpeedorünnaku

tulemusel sai Bismarck tõenäoliselt kaks torpeedotabamust, mis

veelgi vähendasid ta lahinguvõimet.

27. mai hommikul liikus Bismarck veel vaid vaevaliselt 8-sõlmelise

kiirusega. Nüüd õnnestus admiral Toveyl talle lahingulaevadega

King Georg V ja Rodney lähedale sõita. Kell 8.47 avati

Rodneylt tuli, minut hiljem hakkasid paukuma ka Tovey lipulaeva

suurtükid ja veel minuti pärast ka Bismarcki omad. Saksa

sõjalaevad olid alati silma paistnud oma suutükitule täpsusega

ja ka seekord näis algul, et kohe-kohe saab Rodney pihta. Kuid siis

hakkasid Bismarcki suurtükitule täpsus ja tihedus vähenema.

: 1, 2


2010