Курсовая: Lahingulaev Bismarck

“Bismarck” sai ise tabamusi ja kella 10.15 paiku põles ta juba nagu

jaanituli.

Admiral Tovey käskis suurtükitule lõpetada. Kuna ka

“Bismarckilt” enam ei tulistatud, sõitis talle lähedale

raskeristleja “Doorsethire” ja laskis Saksa lahingulaeva paremasse pardasse

kaks ja vasukusse üks torpeedo. Kell 10. 36 läks “Bismarck ümber

ja uppus. Ellujäänud sakslased on väitnud, et “Bismarck” ei

uppunud mitte inglaste mürskude ja torpeedode tagajärjel. Ta olevat

uputanud sakslased ise kingstonite avamisega, et laev inglaste kätte ei

satuks.

Koos “Bismarckiga” uppus 2303 elusat ja surnud saksa meremeest. Pääses

vaid 115 meest. Neist 110 korjasid välja ristleja “Dorsetshire” ja

hävitaja “Maori”. Kolm meest võeti hiljem Saksa allveelaeva U 74 ja

kaks meest ilmavaatluslaeva “Sachsenwald” pardale.

Tallinnas elav vanahärra Voldemar Grossberg mäletab omaaegsetest

sõjamehelugudest, et hiljem olevat paar “Bismarcki” meeskonna liiget

kummipaadis Prantsusmaa randa jõudnud, kuid sakslased olevat ise nad

maha lasknud. Meestele pandud süüks, et nad oma laeva enne lahingu

lõppu maha oli jätnud, sest kust nad muidu terve kummipaadi oleksid

saanud!

Samal ajal kui käis eespool kirjeldatud klaperjaht “Bismarckile”,

sõitis ristleja “Prinz Eugen” segamatult lõuna poole. 26. Mail

jõudis ta 40 põhjalaiusele Assooridest lääne pool, kus

kohtus Saksa tanklaevaga. 4000 tonni kütuse ümberpumpamine

võttis aega mitu päeva ja alles 29. Mail läks “Prinz Eugen”

teele ida poole. 1. Juuni õhtul jõudis ta Bresti.

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi Inglise kanali

1942. aastal talvel, pärast ebaõnnestunud pealitungi Moskvale,

hakkas Hitler kartma võimalikku Briti dessanti Norrasse. Et seda

takistada, otsustas ta tuua Saksamaa sadamaisse ning saata sealt edasi Norra

vetesse eelnevate seikluste tagajärjel Prantsusmaa sadamasse Bresti

kogunenud suured Saksa sõjalaevad – lahingulaevad “Scharnhorst” ja

“Gneisenau” ning raskeristleja “Prinz Eugen”. Peale dessandiohu

ärahoidmise kavatses Hitler neid laevu kasutada Nõukogude Liidu

põhjasadamaisse minevate konvoide purustamiseks.

Saksa merejõudude ülemjuhataja suuradmiral Raeder oli selle plaani

vastu, ta väitis, et sel juhul hõlbustuks ja odavneks tunduvalt

Inglismaa ja USA konvoiteenistus Atlandil, sest inglased ei pruugi enam oma

konvoisid lahingulaevade ja lennukikandjatega saata. Kuid loomulikult jäi

Hitleri sõna peale.

Führer’i käsu kohaselt tuli laevad Norrasse viia lühimalt teed

mööda – läbi Inglise kanali, kuna traditsiooniline suure kaarega

ümber Inglismaa ja Iirimaa sõit oleks tähendanud kaugelt

suuremat kütusekulu ja nagu näitas “Bismarcki” hukkumise lugu, polnud

kaugeltki ohutu. Seejuures arvestas Hitler, et suur osa teekonnast, mis

jääb Inglismaa lähivetesse, õnnestub läbida

ööpimeduse katte all, pealegi on sealsetes vetes talvel ka

päevad ajal tavaliselt halb nähtavus.

Üksikasjalise läbitungiplaani, mis sai koodnimeks “Zerberus”, pidi

koostama Brestis asuva eskadri juhataja, viitseadmiral Otto Ciliax. Ta

valmistaski operatsiooni põhjalikult ette. Brestist pidi teele asutama

11. Veebruaril kell 19.30. Sel ajal olnuks juba küllalt pime, et laevade

lahkumist ei märkaks Bresti lähistel tiirutavad Briti luurelennukid

ja allveelaevad. Kuna oli kuuloomise eelne aeg, polnud karta ka kuuvalgust.

Pealegi langes farvaater enne läbi traalida. Valgel ajal pidid suuri laevu

vastase allveelaevade ja torpeedokaatrite eest kaitsma hävitajad,

torpeedokaatrid, allveelaevahävitajad, valvelaevad ja valvekaatrid; pommi-

ja torpeedolennukite eest aga hävituslennukid. Tähtsamatesse

kursimuutmise kohtadesse tuli ankrusse panna kuus valvelaeva, mis olid

raadiomajakaiks.

Sakslaste ettevalmistused Kanali läbimiseks ei jäänud inglastele

märkamata. Luurelennukeit nähti traalereid tegutsemas faarvaatri

traalimisel ning juba pandi lennukeilt ja miiniveeskjalt sakslaste poolt

miinidest puhastatud teele Belgia ja Hollandi vetesse uusi magnetmiine.

Lahinguvalmis seati torpeedo- ja pommilennukid, hävitajad ja

torpeedokaatrid. Kuid Saksa laevade väljasõidupäeva inglased

ei teadnud ja see otsustaski asja. Ja ega inglased olnudki päris kindlad,

et Saksa laevade tee just läbi Inglise kanali läheb. Ei

välistatud võimalust, et selle tee traalimine on vaid

pettemanööver, tegelikult aga kavatsevad sakslased tungida läbi

Giblartari Vahemerre, toeks Itaalia laevastikule. Seetõttu seadis

Giblartari baasis asuvate Briti merejõudude juhataja admiral James

Somerville ka oma laevad lahinguvalmis.

11. veebruari õhtul, just enne planeeritud väljasõitu, tegid

Briti lennukid õhurünnaku Bresti sadamale. Seetõttu laevade

väljasõit viivitus üle tunni ja algas alles kell 20.45.

Öö oli tõepoolest kottpime ja taevas pilvine. Kell 19.30 oli

Bresti juures patrullival Briti luurelennukil radar rikki läinud ja ta

lendas baasi. Teda väljavahetav lennuk aga jõudis kohale kell

21.30, kui Saksa laevad olid juba ümber Ouessant’i saare kirdesse

pöördunud. Laevu ei märganud ka Ouessant’i saarest ida pool

patrulliv luurelennuk, kuna ka sellel oli tol õhtul radaririke, ja

merele väljuvaid Saksa laevu ei märganud ka Bresti sadama ees vahti

pidevalt Briti allveelaevast “Seelion”.

Sakslased liikusid algul läände ja siis kirdesse. Ees sõitis

admiral Ciliaxi lipulaev “Scharnhorst”, selle järel “Gneisenau” ja

lõpus “Prinz Eugen”. Suuri laevu saatsid esialgu kuus hävitajat ja

kolm torpeedopaati. Avamerel sõideti 27-sõlmelise kiirusega.

Hommikul kella viie paiku mööduti Kanalisaartest põhja pool ja

kell 5.15 võeti kurss otse itta.

Kell 9.15, kui laevad olid möödunud Le Havre’ist, keerati järsult

kirdesse. Hakati lähenema Inglise kanali kitsamaile osale, Doveri

väinale, admiral Cillaxi eskaadri kaitset tugevdati kaheksa torpeedopaadi

ning kümme torpeedokaatriga. Kell 9.20 hakkasid Kanali kaldal olevad Saksa

raadiojaamad segama Inglise radarijaamu. Kuna seda oli aga tehtud viimase paari

nädala jooksul hulk kordi, ei pööranud inglased sellele erilist

tähelepanu.

Umbes samal ajal avastasid kaks Dooveri väina kohal patrullivat

“Spitfire”-tüüpi hävituslennukit merel hulga väikesi Saksa

sõjalaevu. Kell 10.20 tegid inglased siin täiendavad

õhuluuret ja üks “Spitfire’i” piloot kandis ette, et on avastanud

20 – 30 laevast koosneva konvoi. Saksa eskaadris oli sel ajal tõesti 30

laeva, kuid paistab, et Briti lendurid ei hiilanud sõjalaevade

tüüpide tundmisega. Kell 10.42 lendasid kaks “Spitfire’it” otse

üle Saksa lahingulaevade mastide.

Selleks ajaks oli ammu päevavalge, kuid madal pilvitus ja halb

nähtavus. Ciliaxi laevade kohal tiirutas alatasa 16 Saksa

hävituslennukit. Kuna nende lennuaeg oli piiratud, vaheldusid nad

pidevalt ja ühtekokku oli operatsioonisks “Zerberus” eraldatud 250

hävituslennukit. Üks lennuväeohvitser asus lipulaeval

“Scharnhorst” ning laevastiku ja lennuväe vahel oli seekord loodud

korralik koostöö.

Alles kella 11.30-ks jõudsid inglased oma hävituslendureilt saadud

andmeid analüüsides järeldusele, et Dooveri väina

läbivate laevade hulgas on ka lahingulaevad. Hakati valmistuma neile

löögi andmiseks. Kella kaheteistkümne paiku aga läbisid

Saksa laevad väina kõige kitsama osa ja hakkasid Inglismaalt

eemalduma.

Nüüd lõpuks läks käima ka inglaste sõjamasin.

Kell 11.55 väljusid Doverist merele viis torpeedokaatrit. Pool tundi

hiljem jõudsid nad Saksa laevadeni, kuid neil ei jätkunud

surmapõlgust, et eskortlaevade rivist läbi murda ja lahingulaevade

lähedale jõuda. Kaugelt väljalastud torpeedodest ei tabanud

aga ükski madagi. Kell 12.25 saadeti merele veel kolm torpeedokaatrit.

Need leidsid ettenähtud piirkonnas vaid Saksa eskortlaevu, lahingulaevu ja

ristlejat aga mite. Halvenev ilm ja mootoririkked sundisid neid peagi oma

otsinguid lõpetama.

Kell 12.45 jõudsid Saksa laevadeni ka kuus vana kahetiivalist

torpeedolennukit “Swordfish” kümne hävituslennuki saatel.

Hävituslennukeid pidi rohkem tulema, kuid osa neist ei leidnud vaenlast

merel üles. Saksa laevade ägedas tõkketules viskasid

“Swordfishid” oma torpeedod vette, kuid ükski neist ei tabanud.

Kõik kuus Inglise torpeedolennuki lasksid sakslased alla.

Londonist 80 kilomeetrit kirde poole jäävas Harwichis baseerus kuus I

maailmasõja ajal ehitatud hävitajat. Kell 11.56 said needki

käsu merele minna. Üsna pea tossutasidki hävitajad “Cambell”,

“Mackay”, “Vivacious”, “Walpole”, “Whitshed” ja “Worcester” kommodoor C. T. M.

Pizey juhatusel ida suunas – punkti, kus tüürimeeste arvestuste

kohaselt pidid nad kohtuma Saksa laevadega. Hävitajal “Walpole” tuli mingi

vigastuse tõttu baasi tagasi pöörduma ja teekonda

jätkasid viis laeva.

Samal ajal kui kommodoor Pizey hävitajad sakslasi üllatama

rühkisid, sõitis “Scharnhorst” Ostendest põhja pool kell

14.31 miinile. Nii suurele laevale ei tähendanud üks miiniplahvatus

veel midagi katastroofilist ja pärast leki lokaloseerimist jätkas ta

poole tunni pärast teekonda. See aga tähendas seda, et kui Briti

hävitajate vaatlejad kell 15.43 Saksa laevu 4 miili pealt silmaga seletama

hakkasid, leidsid nad ettearvutatud kohal suurtest laevadest ainult “Gneisenau”

ja “Prinz Eugen” eest. “Campbell”, “Vivacious” ja “Worcester” läksid

ründama lahingulaevu, “Mackay” ja “Whitshed” aga ristlejat. Sakslased

avasid tõkketule ja neili hävitajat saatsid oma torpeedod teele 3

kilomeetri pealt ning ei tabanud. Hävitaja “Worcester” üritas

lähemale sõita, kuid sai tabamuse 280-mm mürsuga ja suutis

ainult imekombel baasi tagasi jõuda. Ülejäänud

hävitajad jõudsid tagasi vigastumatuina.

Peaaegu üheaegselt Briti hävitajate torpeedorünnakuga

rünnati Saksa laevu ka õhust. Kuid väljalennanud 242

pommilennukist leidsid vastase üles vaid 39. Neist 15 tulistasid sakslased

alla, aga ka ülejäänud 24 ei saavutanud ühtegi

pommitabamust. Ja kui nad oleksidki saanud mõne pommiga Saksa suurtele

laevadele pihta, ega see sakslaste teekonda oluliselt ei oleks häirinud.

Sest Inglise pommilennukeil olid seekord kaasas tavalised fugasspommid, mis

oleksid lõhkunud vaid laevade pealisehitisi, soomustekke läbimata.

Soomus läbistavaid pomme ei olnud mõtet kaasa võtta, sest

neile soomuse purustamiseks vajaliku kiiruse saamiseks tuleb neid pomme visata

kõrgelt, mis oli aga seekord madala pilvituse tõttu

võimatu.

Peale eelnimetatud 15 allatulistatud pommilennuki kaotasid inglased ka 17

pommitajad kaitsnud hävituslennukit.

Kella 15.30 ja 17.40 vahel ründasid Saksa laevu ka mitmes grupis

kohalelennanud Briti merelennuväe torpeedo- ja pommilennukid, kokku 30

lennumasinat. Ka need rünnakud lõppesid tulutult, ründajad ise

kaotasid kaks lennukit.

Peagi võttis saabuv pimedus Inglismaa rannikust järjest enam

eemalduvad Saksa laevad kaitsva hõlva alla, varjates neid Briti

lennukite eest. Kuid mitte miinide eest. Kell 19.55 sõitis

nüüd juba Hollandi ranniku lähistel liikuv “Gneisenau” miinile,

kuid pärast lühikest peatust jätkas 25-sõlmilise

kiirusega teekonda.

Kell 21.34 sõitis “Scharnhorst” teist korda miinile, saades

nüüd juba tõsisemalt viga. Laev neelas 1000 tonni vett ja ta

vasakpoolne turbiin jäi seisma. Kell 22.23 jätkas ta aeglaselt

käigul teekonda.

13. veebruari varahommikul jõudis “Scharnhorst” Wilhelmshavenisse,

“Gneisenau” ja “Prinz Eugen” aga Elbe suudmesse. Operatsioon “Zerberus” oli

lõppenud.

12. veebruari ebaedust raevunud inglased vandusid kättemaksu ja see

õnnestuski. Ööl vastu 17. Veebruari sai Kielis dokki pandud

“Gneisenau” pihta raske pommiga, mis tabas ta vööriosa. Järgnev

tulekahju ja laskemoona plahvatus tekitasid “Gneisenaule” rasked purustusi.

Esialgu üritati laeva remontida, kuid 1943. Aasta jaanuaris loobuti

sellest. “Gneisenau” pukseeriti Gotenhafenise, kuhu jäeti seisma.

Suurtükid võeti maha ja viidi Atlandi vallile –

kindlustusvööndile Atlandi ookeani ja Inglise kanali rannikul, mis

pidi takistama Inglise-Ameerika vägede sissetungi Euroopa mandrile.

“Scharnhorsti” hukkumine

1943. aasta jõulude eel liikus Norra merel ja Barentsi merel

vastassuundades kaks konvoid. 20. detsembril väljus Inglismalt konvoi JW

55B, mis sõitis Murmanskisse, 23.detsembril aga läks Murmanskist

vastassuunas teele konvoi RA 55A . Esimesse kuulus 19 ja teise 22

transpordilaeva, vahetuks kaitseks oli mõlemal konvoil kümme

hävitajat, esimesel konvoil lisaks neile veel kolm traalerit.

18. detsembril oli Inglismaalt tulema hakkata konvoi katteks Murmanskist

väljunud Inglise eskaader, mis oli sinna jõudnud kaks päeva

tagasi. Eskaadrisse kuulusid lahingulaev “Duke of York”, kergeristleja

“Jamaica” ja neli hävitajat Home Fleet’i ülemjuhataja admiral Bruce

Fraseri juhatusel. 23. detsembril väljus mõlema konvoi katteks

Murmanskist veel teinegi Inglise eskaader, kuhu kuulusid raskeristleja

“Norfolk” ning kergeristleja “Belfast” ja “Sheffield” viitseadmirali R. L.

Burnetti juhtimisel.

Murmanskisse mineva konvoi avastati Saksa luurelennuk 22. detsembril

Fääri saarte juures. Järgmise päeva hommikust hakkasid

luurelennukid konvoid JW 55B pideva valve all hoidma. Saksa õhuluure ei

märganud aga ei läände liikuvat konvoid ega Fraseri ja Burnetti

eskaadrit. Arvestades seda, käskis admiral Fraser konvoist RA 55A neljal

hävitajal minna üle konvoisse JW 55B. Nõrgendatud kaitsega

konvoil RA 55A käskis ta sõita läände Karusaarest

põhja poolt, 14 hävitajani tugevdatud kaitsega konvoil JW 55B aga

esialgu hoida kurssi kirdesse ja mööduda Karusaarest lõuna

poolt.

Esimese jõulupüha, 25. detsembri pealelõunal sai Alta fjordis

asuv Saksa laevastikukoondis suuradmiral Dönitzilt käsu merele minna

ja peagi Karusaare juurde jõudev konvoi JW 55B uputada. Kell 19.00

läksidki Alta fjordist merele lahingulaev “Scharnhorst” ja viis

hävitajat kontradmiral Erich Bey üldjuhatamisel.

Meri oli tormine ja lisaks sellele tuleb arvestada, et järgnevad

sündmused hargnesid 72 põhjalaiusest põhja pool, kus sel

ajal oli polaaröö. Ainult südapäeval, kui päike oli

kümmekond kraadi horisondi taga, on seal umbes neli tundi videvikku.

26. detsembril kell 3.39 sai admiral Fraser Admiraliteedilt raadioteade, et

“Scharnhorst” on tõenäoliselt merel. On võimalik, et

Inglise raadioluure oli kinni püüdnud kesköö paiku admiral

Bey saadetud teate Dönitzile, et võib-olla tuleb tormi tõttu

hävitajad tagasi saata ja konvoid rünnata ainult “Scharnhorstiga”.

Kell 8.40 hommikul saatis admiral Bey oma hävitajad lahkrivis

“Scharnhorsti” ette, et konvoid avastada. Bey arvas, et on jõudnud juba

konvoi kursile, ja “kammis” edelasuunda, samal ajal aga möödus konvoi

paralleelkursil parempoolsest Saksa hävitajast 15 miili kauguselt.

Samal ajal kui Bey oma hävitajad laiali saatis, avastas “Scharnhorsti”

Burnetti lipulaev ristleja “Belfasti” raadiolokaator 18 miili kauguselt.

Ristlejad sõitsid lähemale ja kui vahemaa oli vähenenud 7

miilini, laskis “Belfast” “Scharnhorsti” pihta valgustusmürsu. Kell 9.29

käskis Fraser konvoil põhjasuunda pöörduda ja konvoi

kaitselaevastikust neljal hävitajal ristlejaile abiks minna.

“Scharnhorst” ei vastanud ristlejate suurtükitulele. Inglise mürsu

tabamus lõi puruks ta radari ja vöörikahurite

kaugusmõõtja ning admiral Bey otsustas ristlejatega mitte jantima

hakata. Pealegi oli Beyl käsk suurte sõjalaevadega lahingut pidada

ainult äärmisel vajadusel. Arendades 30-sõlmelist kiirust,

jättis ta ristlejad kaugele maha, sest sellise kõrge lainega ei

teinud ristlejad mitte üle 24 sõlme. Sõitnud esialgu

kagusse, pöördus “Scharnhorst” peagi põhja, sest ta retke

eesmärk oli ju ikkagi konvoi hävitamine, et läänest tulev

varustus idarindele ei jõuaks. Ilmselt oli vahepeal admiral Beyni

jõudnud raadioteade, mille kella üheksa ajal oli kaldabaasi saatnud

Saksa allveelaev U 601 ning kus teatati konvoi JW 55B asukoht ja kurss.

Loobunud “Scharnhorsti” lootusetust jälitamist, pöördusid Inglise

ristlejad loodesse ja lähenesid konvoile. Kell 10.40 ühinesid

ristlejatega neile toeks saadetud hävitajad.

Teadmata, et “Scharnhorst” on põhjakursile keeranud, sai konvoi kell

12.00 käsu võtta kurss kagusse Koola lahele. Ristlejad olid sel

ajal konvoist 11 miili ida pool. Viis minutit hiljem avastas “Belfasti”

raadiolokaator “Scharnhorsti” uuesti, seekord 15 miili pealt. Laevad

sõitsid lähenemiskurssidel ja kell 12.21 avasid ristlejad 6 miili

pealt tule. Kaasasoevad neli hävitajat saadeti torpeedorünnakule,

kuid kuna “Scharnhorst” tagasikursile pöördus, ei saanud

hävitajad talle torpeedolasu kaugusele. Saksa hävitajad olid selleks

ajaks tulutu “kammimise” lõpetanud ja kogunenud varem kokkulepitud paika

umbes 23 idapikkusel ja 74 põhjalaiusel, mis jäi alanud lahingust

18 miili lõuna poole. Seal jõudis nendeni admiral Bey käsk

otsida konvoid lääne poolt. Kella ühe paiku möödusid

Saksa hävitajad konvoist umbes 8 miili lõuna poolt midagi

märkamata. Läände liiguti kuni kella 14.18-ni, mil

hävitajaid juhatav merekapten Johannnesson sai admiral Beylt käsu

Alta fjordi tagasi sõita.

Sel ajal aga avas “Scharnhorst” vastutule. Ristleja “Norfolkil” sai 280-mm

mürsuga pihta ja muutus vanarauaks ahtripoolne peakaliibrisuurtüki

torn, samuti radarijaam. Vigastusi sai ka “Sheffield”. Kell 12.41 käskis

admiral Burnett tulistamise lõpetada ja vastast jälgida ainult

raadiolokaatoriga. Polnud mõtet oma ristlejaid raskete Saksa

mürskude alla saata, sest arvestus näitas, et peagi jõuab

“Scharnhorsti” kursile lahingulaev “Duke of York”.

Nii olegi. Meremeeste keeles süd-ost-osti liikuv “Scharnhorst”

jõudis “Duke of Yorki” radari vaatevälja kell 16.17. Selleks ajaks

oli ilm uuesti pime ja “Scharnhorstilt” ei märganud oma peavaenlase

lähenemist. Kui lahingulaevade vahemaa oli vähenenud 6 miilile, lasti

“Duke of Yorkilt” ja “Belfastilt” Saksa lahingulaeva kohale

valgustusmürsud, seejärel avati Fraseri lipulaevalt ja temaga kaasas

olevalt ristlejalt “Jamaica” tuli ka lahingumürskudega.

“Scharnhorsti” oli tabatud ootamatult. Kulus mitu minutit, kuni seal suudeti

määrata suunad ja kaugusel Inglise laevadeni ning avada vastustuli.

Kell 17 avasid tule ka lähemale jõudnud ristlejad “Norfolk” ja

“Belfast”. Ristleja “Sheffieldil” oli vigastada saanud üks

sõuvõll ja edasisest lahingust ta osa ei võtnud.

“Scharnhorst” võttis kursi itta ja Inglise laevad hakkasid temast

aegpidi maha jääma. Aeg-ajalt pöördus “Scharnhorst” kaguse,

et tulistada ka vöörisuurtükkidest. Mõlemad Inglise

hävitajate grupid üritasid minna torpeedorünnakule, kuid ikka

veel jätkuvas tormis ei suutnud nad “Scharnhorstile” järele

jõuda. Kella 17.40-ks olid ka ristlejad niivõrd maha

jäänud, et “Scharnhorst” väljus nende tule ulatusest.

Jätkus vaid lahingulaevade suurtükiduell. Kuid kell 18.20 hakkas

“Scharnhorsti” kiirus langema. Ta oli saanud tabamuse katlaruumi, kus plahvatus

vigastas aurutorusid ja aurulekke tõttu turbiinide pörded langesid.

Teisest mürsutabamusest kiilus kinni vöörisuurtükitorn.

Selle laskemoonakeldris tekkis tulekahju, mis kandus üle ka

kõrvalasuva keskmise suurtükitorni laskemoonakeldrisse.

Laskemoonakeldrid tuli uputada, pärast keldreist vee väljapumpamist

tulistas keskmine torn edasi, vööritorn aga jäigi vakka.

Kell 18.24 katkestas “Duke of York” tuleandmise, olles selleks ajaks teinud 52

kogupauka ja välja lasknud 520 356-mm mürsku. “Scharnhorsti”

katlaruumis käis aga sel ajal kibekiire remonttöö laeva

peamehaaniku korvetikapten Köningi juhtimisel. Suur osa vigastusi saigi

parandatud ja laeva kiirus, mis vahepeal oli langenud, tõusis

aegmööda 25 sõlmeni. Kuid paistab, et ka admiarl Bey ei

uskunud enam oma pääsemisse, sest ta laskis teele saata Hitlerile

määratud radiogrammi: “Võitleme viimse mürsuni!”

Vaevalt küll admiral Beyl oma tõotust täita õnnestus ja

vaevalt ka Hitler selle tõotuse täitmist kontrollida sai. Kindel on

aga see, et vahepealne kiiruse langus võimaldas Inglise hävitajail

“Scharnhorstile” järele jõuda ja torpeedorünnakule minna.

Esimestena tegid seda “Duke of York” ja “Jamaicat” saatvad hävitajad. Nad

lähenesid “Scharnhorstile” paarikaupa – “Savage” ja “Saumares” peaaegu

lahingulaeva kiiluvees, “Scorpion” ja Norrale kuuluv “Stord” aga

paralleelkursil umbes 5 miili lõuna pool. Kahte esimest hävitajat

märgati “Scharnhorstilt” juba kaugelt ja avati nende pihta tuli 150-mm

keskmise kaliibriga suurtükkidest. “Scorpioni” ja “Stordi” aga

märgati lahingulaevalt alles siis, kui need olid talle umbes miili

kaugusel otse vööri ette pööranud. Kui “Scharnhorst” oleks

jätkanud endist kurssi, oleks ta oma väikesed vastased võinud

kogu oma allesjäänud tulejõuga puruks lasta, kuid selle asemel

pöördus ta järsult paremale, pöörates kallalekippujate

poole ahtri. Mõlemad hävitajad saatsidki oma torpeedod teele. 16

torpeedost tabas üks katlaruumi kohta ja laeva kiirus langes 22

sõlmeni.

“Scharnhorst” oli nüüd pöördunud edelasse ja jäi

pardaga enne ta kiiluvees tulnud “Savage’i” ja “Saumaresi” poole. Kahe miili

pealt lasksid need nüüd välja 12 torpeedot, millest 2 – 3 tabas.

“Scharnhorsti” kiirus vähenes, samuti vahemaa “Duke of Yorki” ja

“Jamaicaga”. Kell 19 avasidki need uuesti tule. Paarkümmend minutit hiljem

avas tule ka kohalejõudnud ristleja “Belfast”.

“Scharnhorst” põle. Järjest uutest tabamustest muutusid ta

pealisehitused vormituks rauarusuks. Kell 19.30-ks oli kiirus langenud 5

sõlmeni. “Scharnhorsti” pihta lasksid oma torpeedod nüüd

välja ristlejad “Belfast” ja “Jamaica”, seejärel ka Burnetti

ristlejaid saatnud hävitajad “Musketeer”, “Matchiese”, “Opportune” ja

“Virgo”. Ühtekokku lasti koos eespool nimetatud laevadega “Scharnhorsti”

pihta välja 72 torpeedot, millest kaheksa tabasid. Täpseim

torpeedokütt oli ristleja “Jamaica”, mille kuuest torpeedost tabasid kolm,

sundides lahingulaeva kell 19.37 seiskuma.

See oli lõpp. “Scharnhorst” vajus järjest rohkem paremale kreeni.

Admiral Bey ja lahingulaeva komandör merekapten Fritz Hinze lasksid end

maha. Kell 19.45 kostis laevalt tugev plahvatus, ta läks ümber ja

uppus.

Järgneva tunni jooksul kammisid Inglise ristlejad ja hävitajad

“Scharnhorsti” hukkumiskohas merepinda. Veest leiti 36 veel elusat meremeest ja

kapten Hinze laip. Lahingulaeval olnud 2029 mehest oli hukkunud 1993.

Võidukal Inglise sõjalaevadel oli kütust otsakorral ja nad

läksid Murmanskisse tankima. Sealsed naftahoidlad jäid tühjemaks

ligi 10000 tonnist masuudist.

“Tirpitzi” hukk

1943. aasta sügisel toimetas Inglise allveelaev Põhja-Norra

rannikule Alta fjordi lähistele norralasest leitnandi Petterseni. See noor

mees oli värskelt lõpetanud luurekooli Inglismaal ja pidi

nüüd pikemaks ajaks asuma Alta fjordi kaldale, et hoida silma peal

“Tirpitzil”.

Pettersen leidiski töökoha ühe kohaliku ehitusfirma büroos.

Sageli oi tal asja fjordi kaldale ja et see ei tunduks kaine mehe liigse

uudishimuna, laskis ta endale tekkida joodiku ja kakleja kuulsuse. Selles

ähmase näoga ringituiajas oli raske kahtlustada teravapilgulist

luurajat, kes hoolega jälgis “Tirpitzit”.

Järgnenud 1944. aasta talvel pommistasid 11. ja 12. veebruaril “Tirpitzit”

15 Vene pommilennukit. Lahingulaev sai vaid kergeid vigastusi ja ta remont

lõpetati märtsi keskpaigas. Pärast katsetusi sama kuu

lõpul oli “Tirpitz” jälle lahinguvalmis. Petterseni raadiojaamast

lendas see teade Inglismaale.

30. märtsil läks Scapa Flow’st Norra merele kaks Inglise laevastiku

eskaadrit, mille koosseisus olid lennukikandjad “Victorious” ja “Furious”, 4

eskortlennukikandjat, 2 lahingulaeva, 3 raskeristlejat, 1 kergeristleja ning 5

hävitajat. 2. Aprilli pealelõunal kohtusid mõlemad eskaadrid

Alta fjordist 250 miili loode pool.

Leitnant Pettersen oli selleks ajaks muutunud meteoroloogiks, kes saatis iga

kahe tunni tagant inglastele ilmateateid. Ilm oli Alta fjordis lootustandavalt

selge ja öö jooksul lähenesid Inglise laevad “Tirpitzile” 120

miili peale. Täpsemalt küll lähenesid kõik laevad peale

“Duke of Yorki”. Ülemjuhataja jälgis pommitamisoperatsiooni eemalt,

pannes selle vahetu juhatamise oma asetajale admiral Moore’ile.

3. aprilli varahommikul kell 4.15 hakkasid lennukid õhku tõusma.

Esimeses laines läks teele 21 ühemootorist pommitajat “Barracuda”

hävituslennukite saatel. Teises laines, mis läks teele kell 5.25, oli

samuti 21 “Barracudat” ja 40 hävituslennukit. Kümnel pommitajal olid

kaasas 725-kilogrammised soomus läbistavad pommid, mis inglaste arvestuse

kohaselt 1,1 kilomeetri kõrguselt visatuna pidid “Tirpitzi”

soomustekkidest läbi lööma. “Tirpitzi” ülateki soomuse

paksus oli 50 mm, selle all oli aga peasoomustekk, mille paksus oli 100 – 120

mm.

Kell 5.29 hakkasid esimesed pommid langema. Hävituslennukid puistasid sel

ajal kuulirahega üle “Tirpitzi” õhutõrjesuurtükkide

meeskondi. Kohe tehti laeva kohale ka suitsukate, kuid oli juba hilja –

lahingulaev sai kolm tabamust soomust läbistavate pommidega ja

kümmekond tabamust väiksemate pommidega. Teisest lennukilainest oli

tabamusi vähem – üks soomust läbistava pommiga ja viis

väiksemate pommidega.

Inglaste kaotused olid kahe rünnaku peale neli lennukit; sakslased lasid

alla kaks pommitajat ja ühe hävituslennuki, üks pommitaja oli

aga lennukikandjalt õhku tõusta üritades vette sulpsatanud

ja koos meeskonnaga uppunud.

“Tirpitz” sai seega ligi 20 pommitabamust, neist neli soomust läbistavate

pommidega. Kuid pommituslenduril ei pidanud kinni oma instruktsioonidest ja

viskasid soomust läbistavad pommid alla 200 – 400 meetri kõrguselt.

Peasoomustekist pommid seetõttu läbi ei löönud, vaid

lõhkesid selle peal. Laeva ülemistes ruumides oli vigastusi palju,

seal algas tulekahju, surma sai 122 meeskonnaliiget. Pommiplahvatused raputasid

laevakeret nii, et veealuse osa liitekohtades pudenesid välja sinna

pärast kääbusallveelaevade rünnakut pandud tsementsegust

plommid. Laeva keresse voolas tuhandeid tonne vett ja laeva süvis suurenes

2 meetri võrra. Jälle oli paigast põrutatud üks turbiin

ja osa katlaid, üks peakaliibrisuurtüki torn jäi

liikumisvõimetuna seisma.

“Tirpitzil” tuli uuesti alustada remonti, mis seekord kestis kolm kuud.

Puksiirid vedasid laeva uuele kohale, kus ta pandi tihedalt vastu kallast ja

piirati mere poolt torpeedovõrkudega.

Juulikuus sai “Tirpitz” lahingukorda, kuid 17. Juulil veidi pärast

keskööd ründasid teda jälle Inglise lennukikandjailt

startinud pommitajad. Põhja-Norras oli sel ajal polaarpäev, Saksa

vaatluspostid teatasid lähenevaist lennukeist ning lahingulaeva kohale

pandi õigeaegselt suitsukate. Paksu tossu sisse pommitati umbropsu ning

tulu sellest pommitamisest ei olnud. Mõni aeg hiljem tehti teinegi

pommitamiskatse, kuid loodus oli seekord suitsukatte tegemise enda peale

võtnud – fjordi kattis paks ja kõrge udu. (Petersen oli selleks

ajaks sissekukumise vältimiseks juba sealtkandist lahkunud.)

Ka seadpuhku oli inglastel merel hulk laevu admiral Moor’i juhatusel – 3

lennukikandjat, 1 lahingulaev, 4 ristlejat ja 12 hävitajat. Esialgu

näis, et seekordne ettevõtmine jooksis täiesti tühja,

kuid päris nii ei olnud. Lennukikandjate kaitseks väljasaadetud suure

tegevusraadiusega “Liberator”- ja “Catalina”-tüüpi merelennukid

uputasid 17. Juuli õhtul Saksa allveelaevad U 347 ja U 361.

18. augutil läks admiral Moore Home Fleet’i laevadega jälle Alta

fjordi poole teele. Seekord oli tal kaasas 3 suurt ja 2 eskortlennukikandjat, 1

lahingulaev, 3 ristlejat, 14 hävitajat ja mitu fregatti. 22. Augusti

lõuna paiku ettevõetud pommitamisel ei saanud “Tirpitz” tabamusi,

ründajad aga kaotasid kolm lennukit. Sama päeva õhtul vigastas

Saksa allveelaev U 354 Moore’i laevastikust eskortlennukikandjat ja uputas

fregati “Bickerton”. Inglased tegid 23. Augustil “Tirpitzile uue

õhurünnaku ja said seekord kaks tabamust. Üks 725 –kg soomust

läbistav pomm kukkus tõesti läbi peasoomusteki, kuid ei

plahvatanud. Teine, 225-kg pooleldi soomust läbistav pomm kukkus ühe

peakaliibrisuurtüki torni katusele, kuid ei saanud selle 130-mm soomust

jagu. Sakslased tulistasid seekord alla viis lennukit. Ka 29. Augustil

üritasid lennukid “Tirpitzi” veel kord pommitada, kuid õigeaegselt

pandud suitsukate hoidis seegi kord tabamused ära.

Inglastele sai selgeks, et lennukikandjail baseeruvad väikesed pommitajad

oma suhteliselt kergete, alla tonni kaaluvate pommidega ei suuda nii suurt

sõjalaeva uputada. Põhja lasta oli aga “Tirpitzit” ilmtingimata

vaja – see vabastanuks Põhja-Atlandil liikuvad konvoid Saksa

pealveelaevade kallaletungiohust ja võimaldanuks saata seni “Tirpitzit”

valvavad Inglise suured sõjalaevad Idalaevastikku jaapanlaste vastu

võitlema.

Ja nüüd otsustati “Tirpitzit” rünnata neljamootorilise

raskepommitajatega “Lancaster”. Kuna need ei suudnud kaks korda vajalikku

vahemaad läbi lennata, tehti lepe Vene väejuhatusega, et

Šotimaalt startinud lennukid maanduvad pärast pommitamist Arhangelski

lähedal. Selline operatsioon algaski 11.septembril, kui teele läks 39

“Lancasterit”. Kuid Põhja-Norras oli halb ilm ja lennukid lendasid otse

Venemaale. 15.septembri koidu ajal mindi sealt 28 lennukiga tagasiteele ja

puistati oma pommid alla. “Tirpitz” sai ühe tabamuse 4,5-tonnise pommiga,

kaks samasugust pommmi lõhkesid ta lähedal. Laeval said vigastada

kütuse- ja õlitankid, nii et tohutu õlilaik valgus

mööda fjordi laiali. Laeval tekkis tulekahju ning ta

vööriosa sai tugeva leki. “Tirpitz” oli jälle

teguvõimetu.

7. oktoobril 1944 läks Barentsi mere kaldal paiknev Vene 14. armee

rünnakule seals Saksa 19. mägiküttide korpuse vastu. 12.

oktoobril vallutati torpeedokaatreilt ja “mereküttidelt” maandatud

meredessantiga Soome sadam Liinahamari. 21. oktoobril jõuti läbi

kitsa Soomemaa siilu – Petsamo – välja Norrasse.

Alta fjord paiknes neist sündmustest 300 km läänes, kuid ei olnud

teada, kui kaugele venelased oma rünnakuhooga välja jõuavad,

ja “Tirpitz” otsustati varakult lääne poole viia. Et varjata laeva

liikumisvõimetust, lavastati “Tirpitzi” pukseerimine lahingulaeva

iseseisva sõiduna. Puksiiridena kasutati “Tirpitzi” ees sõitvaid

valvelaevu, puksiiritrossid olid aga tõmmatud vee alt.

18. oktoobril avastasid Inglise luurelennukid “Tirpitzi” Tromsost 3 miili

lääne pool. Juba 29. oktoobril tegid 38 “Lancasterit” talle

pommirünnaku, kuid tiheda madala pilvituse tõttu ei saadud

ühtegi tabamust. Rünnakut kordasid 12. novembril hea nähtavuse

juures. Ja nüüd tuli lõpp. Juba esimesest tabamusest

5,45-tonnise “Talboy”-nimelise pommiga vajus laev vasakule 30 kreeni. Peagi

järgnes veel mitu tabamust niisama raskete pommidega,

ahtrisuurtükkide laskemoonakelder plahvatas ja “Tirpitz” läks

ümber, toetudes pealisehitusega põhja. Kuna vesi oli seal madal,

jäi “Tirpitzi” parempoolne põhjaosa üle veepinna. Hukkus 1204

meremeest, neist suurem osa laeva siseruumides. Sealt suudeti päästa

vaid 82 meest, kes läbi laevapõhja lõigatud augu välja

ronisid.

Euroopa suurim sõjalaev oli muutunud vanarauaks.

Sissejuhatus

Tänapäeval on väga populaarne ”Titaaniku” lugu, kuid

maailmaajaloos olid ka teised mereõnnetused, mis tõid endaga

kaasa inimohvreid.

See teema on valitud, et uurida mõnede suurlaevade ajalugu.

Käesolevas töös kirjutasin Saksa lahingulaevadest, sest just

Saksa lahingulaevad olid kõige võimsamad.

Lahingulaevad olid II maailmasõja peamine mererelv. Neil oli kõige

parem soomuskatte ja ka kõige suurem suurtükkide arv.

“Bismarck” ja “Tirpitz” olid sel ajal maailma kõige võimsamad

miili kaugusesse, vaatamata sellele on need laevad merepõhjal.

Kasutatud kirjandus ja muud allikad

Osvald Nilson “Merelahing”,

Tallinn “Koolibri” 1994;

William Manchester “Kruppi relvad”, Tallinn “Eesti raamat” 1974;

Õun Mati “Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939 – 1945”,

Tallinn “Olion” 1995;

http://web54.sd54.k12.il.us/schools/keller/jmikes/eur/bis.htm

http://www.airartnw.com/bismarck.htm

Sisukord

Sissejuhatus .......................... 4

Saksamaast ............................5

Inglismaas laevastik.......................8

Saksa lahingulaevade ookeaniretked................11

”Hoodi” ja ”Bismarcki” hukkumine.................14

“Gneisenau”, “Scharnhorst” ja “Prinz Eugen” sõidavad läbi

Inglise kanali ..............................23

“Scharnhorsti” hukkumine ....................28

“Tirpitzi” hukk..........................33

Kokkuvõte............................37

Kasutatud kirjandus ja muud allikad...............38

Lisad

“Leipzig”, “Deutschland”, “Admiral Scheer”

“Gneisenau”, “Bismarck”

“Tirpitz”, “Prinz Eugen”

“Gneisenau” , “Scharnhorst”

Admiral G. Lütjens

“Bismarck”, admiral J. Tovey, admiral L. Holland

“Hood”, “Rodney”

“Suffolk”, “Norfolk”

“Hoodi” komandör kommodoor R. Kerr

“Prince of Wales”

Läbisõit Inglise kanalist

“Tallboy” pommid

Kokkuvõte

Töös on püütud seletada mõningate sõjalaevade

retked. On näidatud mõned episoodid II maailmasõjast.

Mis juhtuks kui ”Bismarckil” õnnestuks tema reid?

Seda ei tea keegi, me võime ainult oletada.

Страницы: 1, 2